,,Ma ei tee enam kunagi ühtegi restorani’’ – aga siis helistati Rotermanni kvartalist…

Terje Lindau arvas kuni eelmise aasta jaanuarini, et ta ei tee enam elus ühtegi restorani. Oli juba tehtud kah, näiteks Ruhe, La Bottega ja Art Priori. Rohkemaks polnud mingit soovi. Aga siis kutsuti teda vaatama suurte akendega nurgapealseid ruume Golden Gate’is. „Mulle meeldis see pind väga ja ma mõtlesin, et kui üldse veel restorani avan, siis ainult siin’’ ütleb Terje.

Veidi enne avamist astus restorani uksest sisse Terje poeg Kristjan Kuum, kel seljataga pikaaegne restoranitöö kogemus nii Eestist, aga ka näiteks Dubaist. Otsus Nomade’i kahekesi pidama hakata sündis sealsamas.

„Oma pojaga koos restorani pidamine on täielik unistuse täitumine. Ma olen kõige õnnelikum inimene maailmas!“ rõõmustab Terje.

Nad olid varem koos töötanud küll, kuid alati erinevatel positsioonidel – Terje omaniku ja Kristjan töötaja rollis. Kristjan oli 14-aastane, kui Ruhe nõudepesus alustas, 21-aastaseks saades oli ta juba restorani juhataja.

Kui varem võisid ema ja poeg maha pidada kirglikke vaidlusi, siis tänaseks toimib koostöö suurepäraselt. „Kõige tähtsam on, et meil on sarnased väärtushinnangud. Eriti tore on aga see, et Kristjan annab minu kogemusele juurde noorema põlvkonna vaadet. See on väga äge,“ ütleb Terje.

Nomade võitis kiiresti külastajate südamed. Kui eelmistes restoranides nägid Terje ja Kristjan püsikliente paari nädala tagant, siis Nomade’is käiakse lausa 3-4 korda nädalas.

Selle põhjuseks on lihtne, samas mitmekülgne menüü ning samuti asjaolu, et päeva jooksul muutub Nomade’i vaib täielikult. Avarast ja valgest brunch’i ja ärilõunate restoranist saab õhtuks sumeda valguse ja pisut valjema muusikaga kokteilibaar.

„Meie nägemuses on Nomade mõnus kogukonna kooskäimise koht,“ lisab Kristjan.